EL ja Venemaa: aken on lahti

EL ja Venemaa: aken on lahti

Heidi Hautala
 

Helsingi tänavail ja restoranides on hea kuulda tavalistest soomlastest eristamatuid inimesi kõnelemas vene keelt. Majandusteadlased on tõestanud, et pärast 1998. aasta valuutakrahhi tekkis Venemaal üllatavalt tugev keskklass. Keskklassi sünd pole aga Venemaal toonud positiivseid tagajärgi, mis sellega tavaliselt seonduvad: ühiskonna stabiliseerumist, jõukuse võrdsemat jaotumist ja suuremat vabameelsust.

Vladimir Putini Venemaad pureb hoolimatu suhtumine rahva suure osa vaesusse. See omakorda toidab autoritaarsust ja pöörab tapvad pilgud valedele sihtmärkidele. Riigi arvel rikastunud uus kõrgklass võib rahus edvistada ja osta maju Londoni luksuslinnajagudes. Majanduskasvu viljadest ilma jäänud vaesed näevad aga vaenlast võimulolijatele kahjututes kohtades: näiteks gruusia päritolu inimestes, kes ei saa samas loota isegi kohtu abile.President Putini käest võib kuulda, et «just põhirahvuse õigused tuleb kõigepealt tagada». Nii ehitatakse uut rahvuslikku identiteeti üles vihale. Ka on tagasi toodud vanad eelarvamused Lääne suhtes.

Lõhe Venemaa ja ELi väärtuste vahel paljastub äärmuslikemalt riigi suhtumises kodanikusse ja tema õigustesse. EL põhineb liberaaldemokraatlikul visioonil, et riik peab tagama kodanikule põhiseaduslikud õigused, mida kaitseb kohtuvõim. Venemaal jätab riik «suveräänse demokraatia» põhimõtete nimel kodanike õigused võimulolijate tõlgendada.

Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus saab enim kaebusi just Venemaalt. Riik on saanud kohtuotsuseid näiteks sõjaväe piinatud ja mõrvatud tšetšeeni tsiviilisikute asjus. Kuid Venemaa suveräänsusele ei sobi muudatused, mis välistaksid seda sorti kuriteod ja õiguste rikkumised. Otse vastupidi: need, kes on esitanud hagi Vene riigi vastu, on sattunud vaenamise, isegi mõrva objektiks.

Just enne jõule keeldus Vene riigiduuma – ainsa Euroopa Nõukogu liikmesmaana – ratifitseerimast protokolli, mille eesmärk on kiirendada inimõiguste kohtu tegevust, tõhustamaks õigusemõistmist.

Läänes on kombeks tõdeda, et Venemaalt ei maksa liiga palju oodata, sest see pole saanud aega demokraatiat arendada. Mõned on kaldumas aktsepteerima, et Venemaa demokraatia on «isesugune».

Ometi on vale lasta Venemaal nii kergelt pääseda. Vale on see just nende venelaste suhtes, kes uskusid, et Venemaa seotus Euroopa Nõukogu taoliste rahvusvaheliste organisatsioonidega tagab neilegi sellised õigused, mida naudime meie.

Kaitstes kodanike õigusi Venemaal, takistame Venemaad muutumast taas naabritele ohtlikuks. Venemaale tuleb otsekoheselt meelde tuletada kohustusi Euroopa maana.

Otsekohesus ongi viimasel ajal suurenenud koos sellega, kuidas mure Venemaa õigusriigi taandarengu pärast on selgunud teistelegi kui Eestile, Lätile, Leedule ja Poolale.

Isegi Soome, mille juhid veelgi rabelevad nõukogude ajal omaks võetud ettevaatuskrampides, on söandanud esitada ennekuulmatuid hinnanguid Venemaa kohta. Näen siin Euroopa positiivset mõju.

Eelmisel sügisel oli kavas alustada kõnelusi ELi ja Venemaa uue koostööleppe üle. Polnud katastroof, et Poola keeldus andmast luba kõneluste alustamiseks, olles sattunud Venemaaga tülli lihaekspordi pärast. Vana leping jätkub automaatselt.

Samas paljastas lihaepisood nõrkuse, mida on olnud ka raske salata: EL ei suuda ühises Venemaa-poliitikas kokku leppida. Ühe nõrkus on teise tugevus: kui Putin on algul ELi laiali pillutanud, lööb ta karatelöögi selle keskele ja jalutab seejärel võitjana tippkohtumiselt minema.

Tõsisemat soolotsemist esindab Läänemere gaasijuhe, mille rahvusvaheline keskkonnahinnang praegu käib. Euroopa Parlament pani eelmise aasta lõpus ette, et ELile tuleks koostada Läänemere strateegia. Kui ühendusel oleks strateegia, oleks gaasijuhet käsitletud ühisel foorumil, mitte Putini ja toonase Saksa liidukantsleri Gerhard Schröderi vahel.

Uut lepingut ei saa sõlmida enne, kui põhiasjad on selgeks räägitud. Tuleb tagasi lükata käsitlus, mille esitas president Putin enne ELi-Vene tippkohtumist (PM, 22.11.06): «…ühiste väärtuste käsitlemisel ei saa jätta arvestamata ühtse Euroopa ajalooliselt kujunenud mitmekesisust. Siinkohal oleks perspektiivitu ja sügavalt ekslik üritada suruda peale standarditud kunstlikke malle.»

Küsimus pole ju kunstlikes standardites, vaid rahvusvahelistes organisatsioonides koos kokku lepitud õigusnormides.

Samuti on täiesti normaalne leppida riigipiirid kokku enne, kui lepitakse kokku suuremas koostöös. Eesti ja Läti peavad saama oma piirilepingud Vene Föderatsiooniga korda võimalikult kiiresti – ülejäänud ELi toel, on ju küsimus ühises välispiiris. Nii pole alati tundunud, kui olen jälginud Brüsseli seisukohta piiriküsimuse suhtes.

Külastasin detsembri algul riigiduumat selle aseesimehe Oleg Morozovi kutsel. Olin saanud kutse pärast seda, kui olin kritiseerinud juunis Soome parlamendi 100. aastapäeval Venemaa demokraatia puudulikkust viisil, mis põhjustas üritusel sensatsiooni.

Vaidlesime demokraatia üle ilma harjumuspäraste viisakusväljenditeta. Morozov möönis, et Venemaal läheb muu hulgas vaja sõltumatut telekanalit. Ta tunnistas, et kohtusüsteemis on probleeme.

Kui jutuks tuli poliitiline opositsioon, küsis ta, kellele ma kujutlesin Ühtset Venemaad söandavat võimu anda: Vladimir Žirinovskile või ehk Garri Kasparovile? Võpatasin, sest demokraatias ju võimu ei pärita: see teenitakse välja valimistel.

Opositsioon on olemas selle pärast, et see tuletab valitsusele meelde tolle nõrkusi ja aitab paremini valitseda.

Selle aasta lõpul peetakse Venemaal parlamendivalimised. Ilmselt peetakse Kremlis lahingut ka pärast Putinit võimule saamise nimel, seda ka julgeolekuteenistustesse kuuluvate hämarate jõudude abil.

Vene rahvas väärib opositsiooni sel lihtsal põhjusel, et sel moel saab riik parema valitsuse. Pole mingit põhjust häbeneda ja karta toetamast Venemaa veel nõrka demokraatlikku opositsiooni, kellest osa on pidanud põgenema piiri taha. Venemaa juhid peavad mõistma, et nende suveräänsusejutt ei sobi avanenud piiridega maailma. Ka ületab kodanikuühiskond riigipiire ning see on hea.

Vaatamata pessimistlikele hinnangutele on võimaluste aken Venemaale nüüd hetkeks lahti. Sekkugem praegu.

Autor on Soome Eduskunna roheliste parlamendifraktsiooni esimees ja endine Euroopa Parlamendi liige (1995-2003). Ta on teinud algatuse Soome-Vene kodanikefoorumi asutamiseks, et toetada Venemaa kodanikuühiskonda ja demokraatlikku arengut.

Küsimused, mis tumestavad Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid

Koostöölepe

1997. aastast kehtiv partnerlus- ja koostööleping (PCA) peaks minema sel aastal uuendamisele, kuid kõnelusi ei ole alustatud, sest Poola pani nendele veto. Poola põhjendas seda impordikeeluga, mille Venemaa kehtestas Poola lihale. Soome eesistumise ajal eelmise aasta teisel poolel ei õnnestunud küsimust lahendada.

Külmutatud konfliktid

Venemaa on jätkuvalt vastu Transnistria, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia küsimuse lahendamisele.

Inimõigused

Euroopa Nõukogu ja Euroopa meedia on pidevalt kritiseerinud inimõiguste rikkumisi Venemaal, peamiselt Tšetšeenias. Samuti on kriitika alla sattunud pressivabaduse ahenemine Venemaal, eriti pärast ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmist.

Eesti ja Läti piirilepped

Venemaaga sõlmimata piirilepped pole tekitanud Brüsselis küll Eestis oodatud tugevat reaktsiooni, kuid moraalselt on EL muret siiski väljendanud.

Energia

Eelmise aasta algul keeras Venemaa kinni Ukraina gaasikraanid, viidates vajadusele tõsta maagaasi hinda. Sama juhtus selle aasta algul Valgevenega. Mõlemal korral kannatasid ELi riigid, kelle gaasitarnetes tekkisid häired. EL on hakanud otsima ühtsemat lähenemist energeetikaküsimustele.

Vene-Saksa gaasijuhtme kava tekitas ärritust Baltimaades ja Poolas.

.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKWordPressBlogger PostLiveJournalTumblrTelegramWhatsAppSMSEmailGoogle GmailOutlook.comMail.RuPrintFriendly

Leave a Reply