Ilves nosti suomalais-ugrilaiset uuteen asemaan

Ilvese kõne tõstis soome-ugrilased uude positsiooni
Postimees, 15.07.2008
http://www.postimees.ee/?id=20596

Ilveksen puhe nosti suomalais-ugrilaiset uuteen asemaan
Minun Venäjäni, 22.07.2008
http://minunvenajani.blogspot.com/2008/07/jukka-mallinen-postimees-lehdess-hanti.html

Hiljuti Hantõ-Mansiiskis toimunud kohtumine tõstis esimest korda soome-ugrilaste liikumise Euroopa tasemel uudiseks. Selle avamisel Eesti presidendi poolt peetud kõne äratas tähelepanu mitmel maal.

Oma kõnes tõstis president Ilves soome-ugrilaste saatuse kõrgele filosoofilisele ja moraalsele tasandile. Selle inimliku sõnumi tuumaks oli väikerahvaste vaba kultuur ja teisalt vaba identiteet kogu maailmas läbi ajaloolise perspektiivi.

Kõne oli tasakaalukas ja elu toetav. See ei süüdistanud kedagi, ei solvanud kedagi ja kellegi kohta ei öeldud midagi ebakorrektset. Kuid tõepoolest mõningad venelased paistsid olevat solvunud inetust „F-sõnast“ (Freedom) ja shokeerivast „D-sõnast“ (Democracy).

Soome president Tarja Halonen mainis oma kõnes sugulasrahvaste õigusi oma keelele, kuid jättis nimetamata muud õigused, mis toetaksid soome-ugri rahvaste vaba identiteeti.

Kohtumisel ei jäänud tähelepanuta Eesti ja Soome poliitika erinevused. Avamisel minu kõrval istunud Jarkko Tontti, üks noorema põlve Soome juhtivaid kirjanikke, hüüdis Ilvese kõne järel saalis „Bravo!“. Õhtul toimunud vastuvõtul tänas ta president Ilvest suurepärase kõne eest ja lubas taotleda Eesti kodakondsust. Paratamatult tekkis küsimus: kas taas otsivad umbse, enesega rahuloleva Soome intellektuaalid meie rahvusluuletaja Eino Leino eeskujul Eestist avatumat atmosfääri?

Hiljem kirjutas kirjanik oma blogis, et president Ilvese kõne oli stiilseim kõne, mida ta on kuulnud avatud ühiskonna kaitseks.

Vene Riigiduuma välisasjade osakonna esimees Konstantin Kossatshov suunas aga kättemaksu noole Ilvese suunas. Oma kõnes väitis ta, et kui tundmatud huligaanid peksid marilasest aktivisti Kozlovi nii, et ta vajas haiglaravi, ei olevat puudutanud see peks tema rahvuslikku tegevust. „Kuid Euroopa Parlament, mille välisasjade aseesimees härra Ilves tollal oli, süüdistas oma avalduses just Venemaad rahvusliku liikumise tagakiusamise pärast.“ Seejärel olevat alanud nii soome kui eesti ajakirjanduses laimukampaania Venemaa vastu selle süüdistamise varjus. Duuma esindaja kritiseeris, et Euroopa ei reageerinud mitte kuidagi, kui venelasi löödi pronkssõduri kaitsmisel, ja üks neist koguni tapeti.

Kossatshov pööras oma väidetega faktid peapeale. Neis oli äratuntav nõukogude ajast pärit demagoogia, kus must kuulutati valgeks ja valge mustaks. Selle häbematu provokatsiooni järel ei jäänud Ilvesel, suveräänse riigi esindajal, muud võimalust kui lahkuda.

Minu meelest oli Kossatshovi rünnak seda kummalisem, et olin saanud jaanipäeval Peterburis Läänemere linnade teatrifestivali ajal tõestuse selle kohta, et venelastel on soov luua häid Läänemere maade vahelisi suhteid. Festivali raames toimus paneelarutelu. Peterburi teatrifestivali juht oli shokeeritud sellest, et venelasi õhutatakse uskuma, nagu oleks Eesti Venemaa suurim vaenlane. Ta rääkis loominguliste suhete loomise vajalikkusest ja tõdes, et Peterburg vajab Baltimaid.

Ka Peterburi linna välissuhete osakonna juht Aleksander Prohhorov ei süüdistanud sugugi Balti riike, vaid rääkis linnade vahelise koostöö vajalikkusest ja „rahvadiplomaatia“ ehk tavaliste inimeste heade suhete arendamise vajadusest.

Ka Krakovi ja Vilniuse kultuurijuhtkonnad esinesid paneelis koostöötahtelistena.
Mina rääkisin meie ühisest Hansa-identiteedist, vabakaubanduse ja õigusriigi traditsioonist, millele suhteid kujundada.

Peterburi kultuurirahvas keeldus ründamast Balti riike ja nägi dialoogi vajadust. Ka Venemaa uue presidendi ja Eesti presidendi Ilvese kohtumine Hantõ-Mansiiskis sujus ajakirjanduses ilmunu põhjal sõbralikus õhkkonnas ja suhete parandamist soosivalt.

Kelle huvides siis oli shaboteerida seda paremat euroopaliku suunaga atmosfääri? Seda suunda ohustab Vene salateenistuse ja armee võimupositsioon, kes kõike oma kontrolli all hoiab. Ja seni, kuni nende võim jätkub, püsib ka vastuseis Euroopa demokraatiale.

Kas me saime siis Hantõ-Mansiiskis näha omapärast etteastet Venemaa praeguse kaksikvõimu bütsantslikust draamast?

* Jukka Mallinen, Soome PEN-Klubi esimees, soome-vene rahvafoorumi aseesimees, esseist ja uue vene kirjanduse tõlkija

[Tõlkinud Imbi Paju]

http://www.postimees.ee/?id=20596

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKWordPressBlogger PostLiveJournalTumblrTelegramWhatsAppSMSEmailGoogle GmailOutlook.comMail.RuPrintFriendly

Leave a Reply